Kui me vanemaks saame, siis mänguasjad lakkavad olemast osa meie elust. Me paneme need karpidesse, ülemistele riiulitele, pööningutele. Ja ainult mälu hoiab hellalt alles selle, mis oli liiga tähtis, et kaduda.
Aga kui tähelepanelikult kuulata, räägivad mänguasjad meiega ikka veel. Need meenutavad, mis tunne on olla väike, uskuda, et ööd saab võita karukese abil külje kõrval. Need meenutavad, et hirmul on vastumürk, üksindusel on rohi ja mälul on oma salajased uksed.
"Minu vana uus sõber" on lugu kohtumisest oma minevikuga. Sellest, et me ei kaota end, kui suureks kasvame, vaid unustame vaid mõned olulised tükikesed. Vahel tuleb need üles otsida, tolmust puhtaks raputada, endale ligi tõmmata ja mõista: need toimivad endiselt.
See vahetus on tagasipöördumine algusesse, aeglane hingamine, vestlus iseendaga — korraga nii lapse kui ka täiskasvanuna. Siin ei ärka mälestused lihtsalt ellu, vaid muutuvad kompassiks. Ja kompass näitab alati kodu poole.
Kõikide küsimuste korral kirjuta või helista
galina_j@yahoo.com +372 5635 4552